Monday, October 26, 2009

Kuidas me come-backi teeme

Nii-nii,

juba paar nädalat pole me Martas lugusid teinud ja grupp jookseb veel viimaseid päevi ajaga võidu, et kolmapäevaks praktikaaruanne esitada. Pühapäeval tuleb oma šedöövreid osakonna komisjoni ees kaitsta ning siis ongi Põlva Põigiti ehk Tartu Ülikooli tudengite raadiopraktika Põlva raadios Marta ametlikult koos naha ja karvadega läbi. Küll ei tähenda see, et vahvad juhtumised Põlvas otsa saaksid.

Kui ühes varasemas postituses lubasin, et te veel kuulete meist, siis nüüd on aeg saladuseloori pisut rohkem kergitada – kes Martat aktiivselt kuulavad, juba teavad, millest jutt. Olles asja vaaginud ühelt ja teiselt poolt, jõudsime kuuekesi järeldusele, et raadiotööd Põlvas tuleb jätkata. Niisiis oleme alates 7. novembrist tagasi. Korra kuus. Tund aega. Saates "Eetrikeeld". Kuna martaraadio on saatereklaami juba eetrisse paisanud, võib selle ehk siiagi üles panna. Taganemisteed ei ole ;)






Mis saab blogist? Seda oleme endi käest korduvalt küsinud. Võimalik, et saab infokanaliks "Eetrikeelu" juurde, võimalik, et keskendume mõnele muule ajakirjanduslikule teemale, võimalik, et ei saa midagi. Kui kellelgi on häid mõtteid, siis kirjutage meile.

Jääge lainele, varsti rokime!Fotomeenutus sellest, kuidas me viimati Marta raadios otsesaadet tegime. Ei saa jätta märkimata, et "Martaga voodis" sai päris korralikuks hitiks. Oodake järge!

Sunday, October 11, 2009

Kuidas head asjad ei taha otsa saada

Ja prakitka ei lõppenud kunagi pühapäeval [püha(b)äeval] kõige vähem. Möödunud kaks nädalat on olnud sõltuvusttekitavad. Kui see siin oleks minu Oscari võidu- ja tänukõne, siis oleks paslik tänada kõiki, kes selle praktikateekonna kaasa tegid.

Alustan Pesast, mis meid need kaks nädalat nii hästi hoidis. Nii personaalset teenindust annab Eestist (ja kaugelmatki) otsida. Meenutus esimesest õhtust, kus personal teadis nimepidi otsida kotsiläinud Marjut. Poiste meenutus hotelli hommikusest äratuskõnest "Tere hommikst! Millal võib teid sööma oodata?". Ja meenutus maailma parimatest päeva algustest hotelli hommikusöögil - kel võimalus, minge niisamagi sööma; must leib on alati laual;)

Ja meie Marta - olen endiselt seisukohalt, et kohaliku meedia roll on alahinnatud. Kui keegi osakab õpetada toetavat toimetamist, siis raudselt on selle ala parim Jaak Madismäe. Rääkimata professionaalse kiiruse õpetamisest, lõputult muhedate mälestuste jutustamisest ja tudengitele öösel kotlettide küpsetamisest või hommikusest hapukurgist. Jaak, oled lihtsalt parim!

Urmas, keda võib vist meie meeskonna osaks pidada, kuna alatine kohalolek pani mitmelgi korral mõtlema, kas ustel-akendel ja laudadel võivad kõrvad olla. Ajasime ikka seljad sigru ja sabad rõngasse, et endast ikka parimat anda. Alati ainult parimate soovidega, eks.



Ja need kuus inimest. Siia võiks kirjutada nii palju sõnu ja ikka jääks palju ütlemata...

Olete väga kallid!

Saturday, October 10, 2009

Kuidas me uurivat ajakirjandust teha ei saanud

Nõrganärvilistel ja musta huumori mitte austajatel palun mitte edasi lugeda!!!














Väga puine lugu muidugi, aga proovikivina oleks võinud olla küll võimalus asja uurida. Oleks Ahja-sõidul mingi mõte ka olnud.


Põlvamaa abipolitseinik tulistas oma naise surnuks

Friday, October 9, 2009

Kuidas elu päälinnast eemal käib

täna hommikul lugesin
ajalehtede pealkirju

tsirkuseboss võitleb taimede õiguste eest
medjedev astus putini konnasilmale
riigikogu liikmete palk taas luubi all
seenekorjaja leidis metsast hülgelaiba
vaatamata ilmale

kas tõesti jälle
mitte midagi põnevat?

klikkisin kodumaakonna häälekandja
arhiivilingile

väätsa kana muneb
veidra kujuga mune
mis meenutavad ube

istun pingile

jube



Jaan Pehk
sügis 2009

Thursday, October 8, 2009

Kuidas me lõpusirgele jõudma hakkame

Et suhtuda võrdse aupaklikkusega nii meie kuulajatesse kui ka lugejatesse, on viimane aeg teada anda, millega me viimase nelja päeva jooksul Marta raadios tegelenud oleme. Mäletatavasti jäi järjejutt pooleli väga põneva koha peal, kus tiimiliikmed une ja kodutusega võideldes 45 minuti pikkuseid Fookus Ekstra saateid kokku panid. Etteruttavalt olgu ära öeldud, et kõik saated on kenasti eetrisse jõudnud, ehkki mõnda neist on briljandiks lihvitud sõna otseses mõttes viimaste minutiteni.


Ei hakka lugejat tüütama lohisevate üksikasjadega, mis toimunud on, vaid panen märksõnade kaupa siia kirja enda viimaste päevade eredamad hetked – võib-olla isegi võtmehetked.


  • Kanepi valla seltsinaised, kellest vähemalt üks oskab teha imehead lasanjet ning teised leiba. Kuigi kolmapäevaks pidime juba uue pika Fookuse kokku panema, jõudsime ometigi panustada ka „väikestesse“ Fookustesse. Alanud leivanädal kupatas meid Kanepisse, kus küla kõige ettevõtlikumad naised olid end mõnusasti ühte maakivist tallu koondanud ning jagasid meiega teadmisi leivaküpsetamisest. Nagu juba tavaks on saanud, lasime end värske koduleiva ja lasanjega üsna hõlpsasti ära osta. Ja palju ei puudunud, et me oleks neid, õnnepisar silmanurgas, tänanud, et nad üldse meil lubasid endist lugu teha.
Kanepi valla tegusad seltsinaised. Vasakult Marju Jalas, Aire Hallap, Killu Kaleva, Maire Torop ja Margit Lail.

  • Esmaspäevaõhtune romanss Koidula piiripunktis. Kuna minu ja Marju teine suur Fookus pidi tulema Koidula piiripunkti ehitusest, oli täiesti loomulik, et meil tuleb seal ise ära käia. Asjale lisas vürtsi see, et otsustasime reportaaži Eestimaa ühest kaugemast nurgast teha öö- ehk siis õhtupimeduses. Loomulikult suutsime kusagil Setumaal täielikult ära eksida, näha üle sõidutee kõrguvat väga õudset raudteetamm-värav-surmakoridor-laadset moodustist, silmata tee ääres tuhnivaid metssigu ja panna oma auto võimed proovile alles ehituse algusjärgus olevat teed pidi kulgedes. Asi oli aga kõiki üleelamisi väärt, sest näiline mahajäetus, õõvastavad välikäimlad teede ääres ja varbaga higisele rekkaklaasile mustreid joonistav Sergei moodustasid kokku pildi, millest ei oleks tahtnud küll kuidagi ilma jääda.

  • Koosolekuga montaažteisipäev. Teisipäev oli määratud mööduma ainult ja ainult monteerimise tähe all, kuid siiski mahtus sinna igasuguseid toredaid tegemisi. Nagu näiteks poolöine reportaaž Luhamaa piiripunktist. Õhtul tegime vist oma elu parima peegeldumise, kui võtsime toimetuse kokku ja arutasime, mis senises töökorralduses on töötanud ja mida oleks võinud algusest saati teisiti teha. Poolteist tundi äärmiselt konstruktiivset jutuajamist teeb au igale tudengiseltskonnale. Pärastine pidu toimetuses ja meis eneses oli vaid kui kirss tordil.

  • Kolmapäeval jätkas meie seltskond peaasjalikult oma saadetega tegelemist, isiklikult ei õnnestunud millegagi hiilata. Hilised öötunnid tõid avalikkuse ette nii mõnegi paljastuse Eesti erootikaajakirjanduse vallast, kuid täpsemalt sellest praegu rääkima ei hakka. Kes teab, see teab, kes kuulis, see kuulis.
Lendok valimas muusikat öösaate jaoks.

Istun vaikselt oma nahkses tugitoolis, kiikan meie ainsat netikaablit ning nüüd on aeg kõike meenutada, võiks parafraseerida üht tuntud laulusalmi, et kirjeldada praegust hetke toimetuses. Uskumatul kombel on saanud üle-eelmisest esmaspäevast juba neljapäev, mis tähendab, et praktika lõpp on enam kui lähedal. Tuleb ausalt tunnistada, et sellist praktikat ei oleks ma küll kuidagi oodanud ja mul on hea meel, et ma valesti arvasin.


Teisest küljest on ääretult kurb, et me pakime homme asjad, et laupäeval siit mõnusalt depressiivsest väikelinnast igapäevaste argitoimetuste juurde tagasi pöörduda. Läheme laiali ja... Stopp! Kas see ongi absoluutne lõpp? Ei taha midagi lubada, ei taha ühtki vihjet anda, ei taha isegi lootust ergutada, kuid ma arvan, et... te veel kuulete meist!

Monday, October 5, 2009

Kuidas Pesa hotell mind infovoost elimineeris

Heihopsti, noored malesõbrad,

Äkilise hotellist lahkumise tõttu on kaotsi läinud mu mobiililaadija - ilmselt umbes samu radu pidi, kui minu kätte on ilmunud Lendoki hambahari - ja seetõttu ei ole mulle mõtet täna helistada. Laekun ise Põlvasse umbes ühe-kahe vahel. Jääge moodsaks!

Saturday, October 3, 2009

Kuidas Pesa hotell külalislahkust näitas

Täienduseks eelmisele postile, et kui asi puutub rahasse, siis vend ei tunne venda ning Pesa hotell martaraadiot. Ehk tarvitses mingil suvalisel slovakkide või belglaste grupil Põlva piir ületada ja hotellis rahhi lehvitada, kui meie asjad tubadest välja tõsteti. Kusjuures viisakad on hotellidaamid küll: "Aga esmaspäevast tulge jälle." Maitsekas tõesti.

Pärast neljapäevast võtterohket päeva Haanjas, Värskas ja mujalgi jätkus pidu, nagu mainitud, varajaste hommikutundideni ning võite ise ette kujutada, kui vihaseks teeb, kui sa leiad end hotellist välja tõstetuna. Eriti siis, kui sa oled saanud kaks tundi magada, siis unega võideldes Tartusse sõitnud, et monteerida saadet ja pärast seda teha masohhistlikus stiilis intervjuu sadistliku õppejõuga ning siis - lootuses, et paar tundi õiglast und paneb vere taas käima - uuesti Põlvasse kihutanud. Aga seks ajaks oli juba nii kilekott tunne, et üks kord uuesti Tartusse sõita oli kui lumme niristada. Ja Tartu voodit mulle keegi juba ära ei keelanud.

Igatahes, esmaspäevane ökomökunduse saade tundub olevat ses mõttes valmis, et erinevad osised on olemas. Kuidas need täpselt kokku käivad, selgub täna öösel. Eepos ise jõuab avalikkuseni esmaspäeval kell 12.15 saates "Fookus ekstra".

Ja respect neile, kes pärast ebaõiglast koduta jäämist end Tarmo Pihlapi diivanisse tühjaks nutsid. Ükskord me võidame niikuinii!!!

Edit: paar asja tuli veel meelde. Esiteks on ülikõva see, et Põlvas toimib kõik ost-müük bartertehingute kaudu. Näiteks kui sul on bensiini vaja, lähed tanklasse ning ütled: "Marta raadiost, pange 15 liitrit." Või kui sul on vaja ujulasse minna, lähed spordiklubisse ja ütled: "Marta raadiole 20 ujulapääset."

Teiseks tahtsin panna omalt poolt üles emotsionaalse pildi prügilast. Honorari võib kanda Lendoki pangakontole. Proovisin ka audiofaili blogisse lisada, mis osutus märksa raskemaks kui ma arvasin. Ei ole kindel, mille kohta fraas käis, aga kuulata saab seda siit.





Seitsmekümnendatest pärit vahtkummist Kutsa otsib omale uut kodu ja hoolitsevat peremeest.

Kuidas meilt kodu ära võeti

Kui viimased päevad olime elanud teadmises, et meie armsaks saanud meeskonnatugevdamise Pesa meile ka nädalavahetusel peavarju pakub, ootas meid reedel pärast keskpäeva hotelli jõudes ees vahva üllatus: meie asjad olid meie eest peaaegu pakitud, osaliselt ladustatud ning administraatoridaam seletas, et meid oodatakse tagasi esmaspäeval.
Osad meist olid seetõttu sunnitud deserteeruma ning viivitamatult linnast lahkuma, et mõnes teises sõbralikus linnas endale ulualune leida. Mõned jäid solidaarsusest stuudiot kaitsma ning Tarmo Pihlapi nimelisele diivanile ööd veetma.
Niisiis, ressurss tõmmati täitsa kokku, kuskil tekkis müra sidekanalis ning tulemuseks oli öövahetus Tartus.

Friday, October 2, 2009

Kuidas me lehkavat isamaad väisasime

Kui varem on juttu olnud kõvast ressursi raiskamisest, siis neljapäev tõestas, et MASU on ka Martasse jõudnud. Otsustasime kohe eriti kokkuhoidlikud olla ning kolmekesi minna nelja lugu tegema.

Esmalt võtsime Markoga ette elamusreisi Põlva veepuhastusjaama, mille kirjeldamisel ei tahaks pikemalt peatuda, sest kõik see, mida teie, armas rahvas, kraanikausist ja kempsust alla lasete, haises sedavõrd, et praegugi meenutades hakkavad silmad vängest lehast vett jooksma. Minu niigi hõlpsalt iiveldama hakkav süda oli igatahes valmis koos hommikusöögiga välja tulema.

Teiseks oli vaja purki saada endine Räpo prügimägi, sest meie ökosaade nõudis ilmtingimata reportaaži sellest, mida prügilast leida võib. Pärast seda, kui poistes (esialgu väikest viisi) rullnokad välja lõid ja me Haanjamaa teedel rallinud olime, otsis mu hommikusöök taas tagasiteed. Sel hetkel aga me veel ei teadnud, mis ees oli ootamas.

Räpo prügila kahe väravaga piiratud alal märkasime veel enne autost väljumist kitse. "Issand kui armas," käis muidugi peast läbi. Aga siis sai tehtud saatuslik viga ja avatud autouks, mille vahelt laksas hoobilt vastu vahtimist raju mädamunalehk. Ja midagi armsat polnud enam alles. Minu hommikusöök otsustass taas hakata veel kindlamalt tagasiteed otsima. Pärast kõva veerandtunnist enesega võitlemist olin taas hommikusöögi kontrolli alla saanud ning asusime väravatest sisse tungima. Siinkohal olgu öeldud, et prügila territooriumile sisenemist ei keelanud ükski silt. Suitsu tegemine oli vaid keelatet. Reportaaž sai tehtud ja mädamunalõhn helisse võetud.


"Kui pea mahub läbi, siis mahub keha ka," meenutasin lapsepõlveaegu ja Lasnamäe keldrites kolamist. Marko ja Lendok igal juhul tõestasid teooriat.




Seejärel ootas meid see eelmisel päeval kajastamata jäänud Seto leelo. Niisiis, Verskasse. Hirsiku Veera oli kodus ja nagu mul ühest ammusest ekspeditsioonist meelen oll' meeldivad memmedele ikka noored ja siledad poisid, kes lisaks kõigele veel murrakus kõnõlevad. Niisiis otsisin mina Veera üles, Marko tegi prouaga juttu ja Lendok püüdis lihtsalt ilus olla. Toimis küll, laulu sai igatahes purki.

Seitungitsurad ja murrak sulatamas Hirsiku Veera heledat jaalt.

Õnnelik lauluke taskus, seadsime sammu ehk rattad Räpina poole teele, kust oli kavas teha reportaaž Räpina Võõpsu teelõigu avamisest. Marko meenutas, et ühes tundmatuks jääda soovinud toimetuses oli kord töötanud üks tundmatuks jääda soovinud toimetaja, kes väitnud, et inimesed tahavad alati lugeda ka väikeste kohtade uudiseid. "Inimesed tahavad Võõpsu uudiseid," olla too toimetaja kõnõlnud. Kuna meie seltskond ei suutnud meenutada ühtki Võõpsu uudist viimase 100 aasta jooksul või noh vähemalt viimasest korrast kui setod Võõpsust potikuurmaga tull'nu, siis tuvastasime, et ilmselt on Võõpsu selle sajandi uudiseks just nimelt avatav teelõik.

Kuna meile vaid asfalti investeeritud headusest ei piisanud, otsustasime minna tegema vox poppi, et kohalikelt teada saada "kuidas tunne on kah". Nii me siis parkisimegi end jalgrattatee veerde varitsusse. Kaugusest oli lähenemas üks naissoost isik. Kuna ma nii kaugelt suutsin üksnes tuvastada, et tegu on inimese ja mitte näiteks koeraga, siis leidsin, et täitsa sobiv materjal küsitlemiseks ja asutasin juba varitsuspaigast välja tulema. Poiss-kolleegid aga pidurdasid jutuga, et "kuule, see on ju paragraaf...". Ja siis jõudis kätte päeva teine hetk, kui poistes rullnokk välja lõi. Sedakorda suurem. Arutelud selle üle, mis on trendikamad väljendid autoaknast välja karjumiseks ning mille eest viiekat pakkuda võib, ei kannata trükimusta.

Lood said seks päevaks igatahes purki, nalja sai nabani ja põhiressurssi ehk bensiini sai täiesti ratsionaalselt kasutatud. Õhtu jätkus taas meeskonnavaimu tugevdamisega. Sedakorda intiimsemalt ja ekstreemsemalt. Ning hoolimata sellest, et "ressurss" juba varajastel öötundidel otsa sai, jätkus rokkimist hommikuni.

Thursday, October 1, 2009

Kuidas me öövahetust tegime

Kuigi ma kavatsen kohe magama minna, sest homme varakult ootab ees käik Põlva veepuhastusjaama, hiljem Räpinasse maantee avamisele, Setomaale leelole ning hea õnne korral ka Räpo prügilasse, tahtsin ometigi ära mainida, et ajakirjanikutöö ei tähenda ainult päeval rügamist. Oma panus tuleb anda ka öösiti ning just seetõttu otsustas Marta raadio toimekas kamp pärast päevast panustamist Põlvamaa ühe kandvama ajakirjanduskanali heaks sõita õhtuks Tartusse osakonna rebaste kastmisele, kust lootsime palju häid mõtteid ja nõuandeid koguda, et programmi veelgi huvitavamalt ning sisukamalt täita. Üllataval kombel polnud keegi martaraadiost ja selle suurepärastest Fookuse saadetest midagi kuulnud ja nii tuli mõnevõrra pettunult teha peamiselt bakalaureusetudengitega juttu osakonna boolist ja muust säärasest.

Peegel-dume: Öine õpitund näitas selgelt, et alati ei saa seda, mille järele lähed. Ehk teisisõnu: kui jääd tühjade pihkudega, töötad homme topelt. Everybody stay disco!

Wednesday, September 30, 2009

Kuidas info kinni jäi

Leidsime uudise selle kohta, et Seto leelo jõudis UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tegelikult ajas hamba verele hoopistükkis see, et saime info üritusest, kus Seto leelot esitati ja pärandinimekirja pääsemist tähistati, õhtul hilja kui kõik värk läbi oli saanud. Küsimus tekkis, miks saime meie info alles õhtul, kuigi teema on Põlvamaad puudutav ja me oleks pidanud seda kajastama?
Erinevaid arvamusi oli. Nimesid nimetamata:
„Ma ei tea.“
„Äää… miks vää?“
„Info ei liigu?“
„Kes iganes selle info saatis ei pidanud raadio Martat piisavaks kliendiks, et see info saata. Ta ei pea raadio Martat piisavaks allikaks. Soovitus raadio Martale: laske ennast lisada kultuuriministeeriumi listi.“
"Põhjuseks stuudio laest rippuv üksik interneti juhe."

Kuidas me ressurssi ei raisanud

Päev algas erinevalt eilsest ilma soomlase juutuubi Barbie Girlita, aga see eest nagu eilegi heeringa ja pudruga. Täiesti harjumatul kombel polegi me täna ressurssi raiskavalt kuuekesi Mihkli ülekandebussi ekspluateerinud ega poolsokke intervjueerimas käinud. Tänane päev on olnud lihtsalt all work and almost no play.

Pärast väikest uinakut diivanil, millel on ennast välja maganud ka Tarmo Pihlap, otsustasime Markoga minna hotelli, kus internet ei tähenda üht laest alla rippuvat kaablit. Et oma esmaspäevane ökomökunduse nime kandev saade ära planeerida, meenutasime hea sõnaga möödundaastast tsükliõpet ja joonistasime üles workflow. Tervitused Hallikile – võib olla, et meie tööplaan tõepoolest aitab meil seda info- ja ressursihulka ning ajanatukest planeerida.



Seejärel arutasime, kuidas eilne saunaskäik brändile mõjus ning otsustasime teha proovimekkimise, et teada saada tavalise ja saunas soojendatud brändi maitseomaduste vahe. Marko proovis, kuidas brändi vaiba peale aetuna maitseb (ja haiseb). Pole viga. Alkohol on alkohol on alkohol.


Peegel-dume:

Hommikune meeskonnatöö arutlus toimus hommikusöögilauas. Otsustasime, et Hedli ja Sirje lähevad turule voxpopitama. Mart teeb samal ajal ära vaheklipid ja loeb sisse. Ja kuna Hedli oli eelmisel päeval intervjuud ära monteerinud jäi üle vaid asi kokku panna.

Kui materjal kokku sai ja viis minutit enne kell 11 saateks vormuma hakkas, tekkis arutelu, kas saade peaks keskenduma moosivõistlusele, mis oli saate peateema või peaks esimesena saates kõlama tüdrukute tehtud vox pop küsimusega, kas inimesed käivad seenel-marjul ja mida nad saadustega peale hakkavad.

Sirje leidis, et vox pop peaks tulema kohe pärast sissejuhatust. Mina leidsin vastupidist. Tekitasime tudengitoimetusega arutelu. Tulemus: vox pop läheb lõppu. Just siis, kui olime lõpetanud rõõmustamise oma aruteluga saavutatud otsuse üle, tuli teisest toast Marta-Jaak ja ütles, et vox pop läheb sissejuhatuse järele. Sirje rõõmustas. Aamen.

Teel restoran-baar-sööklasse sai meeskondlikult läbi arutatud tänane tööplaan. Mina Markoga tegeleme oma ökomökunduse saatega ning teised teevad järgmise kahe päeva Fookusi. Selleks, et all work no play meid kõiki dullideks raadiohuntideks ei muudaks, otsustasime, et kella kaheksaks lõpetame töö ja sõidame Tartusse. Töö lõpetamise juurde käis klausel, et homne saade peab valmis olema, et hommikul päris kell kuus higistama ei peaks hakkama.

Mõledud. Mõeldud. Tehtud.

Kuidas ajakirjanikud end ära moosida lubasid

Juhtumi kirjeldus: pärast teguderohket ja mõneti kurnavat avaõhtut hotellitoas üle 40-kraadiste muude piiritusjookide seltsis oli täitsa üllatav, kuidas raadio Marta tegus tudengitoimetus kell kaheksa üksmeelselt sööma marssis ja pärast seda innukalt raadiotoimetusse. Suure kobamise peale ja pohmellivärinates said Marju, Hedli ja Marko põlve otsas raadiomakki ka kella veerand kaheteistkümnese Fookuse sisse loetud ja saateks vormistatud, ehkki see nõudis üsna otsustavat õppejõu elimineerimist montaažitoast.


Võib öelda, et esimene vasikas – või siis antud asjaolusid arvestades lammas – ei läinudki tapamajja, vaid kaunistas Marta eetrit üsna värskendavalt.


Et esimene saade tuli lammastest, oli igati loogiline, et teine saade tuleb moosist. Kuna keegi viskas välja killu, et Savi talus elab Eela Jää, kes võitis üle-eestilise moosivõistluse, otsustasime loomulikult oma ülekandebussi rattad sinnapoole keerata. Selguse huvides olgu ära mainitud, et Mihkli 1995. aastast pärit Chrysler Grand Voyager, mis kaalub täislastis 3,5 tonni ja mille kaugtuled näitavad heal juhul 90 meetri peale, on ideaalne suksu tahtmist täis ajakirjanikele mööda Põlvamaad kärutamiseks. Moosi tahtsid kõik ja tuleb tunnistada, et hotelli maha jäi vaid ajakirjanduslik professionaalsus. Kõikidele imestunud nägudega esimese kursuse tudengitele selgitan kohe ära, et kuuekesi 15-minutilise saate jaoks ühte intervjuud teha ei ole ressursi heaperemehelik kasutamine. Ärge seda kodus proovige!


Mihkli raudruun oli nii kibeda jooksuga, et enne ei saanud me pidama, kui otsapidi Võrumaal ja pool teed tuli tagasi sõita. Nurmenukutee oli juba meeldivalt ära jahtunud, kuid kõrvitsamoos sidruniga ja suitsune ploomimoos koos marineeritud latika ning minikukeseentega maitses hää. Et professionaalsus oli seks korraks maha jäänud, ei tulnud kellelegi meelde Priit Pulleritsu õpetus tassist kohvist, mida ajakirjanik võib endale allikalt lubada ning nii saigi intervjuu vürtsitatud mitmete iseloomulike helidega, mis kostavad siis, kui keegi endale suure lusikaga moosi näost sisse topib.


Pildil vasakult Mart, Marju, Hedli, perenaine Eela Jää ja peremees Arvo Jää. Intervjuu on täies hoos ning õnnelik Marju on just saanud kätte oma moosiannuse. Pildi tegi Marko.


Lahke perenaine tahtis meile veel tee peale kitse ja kaks munadeta sokku kaasa panna, aga et Grand Voyagerisse ei mahtunud enam ühtki elusolendit, jäid kitsed seekord oma tarandikku.

Et end natukenegi rehabiliteerida, käisid Marju ja Mihkel neilt intervjuud võtmas. Aga kes tahab endale täitsa tasuta uusi kitsi, siis palun! Helistage raadio Martasse ning me juhatame, kust lojused kätte saab.


Ülemisel pildil proovib kitsedega sina peale saada Mihkel, alumisel pildil teeb juba märksa tõsisemat ajakirjandust Marju. Pildid tegi Marko.


Intervjuu pererahvaga sai korralik ja moosine keel ei paindunud kriitilisi küsimusi küsima. Aga mida nii toreda perenaise juures ikka kritiseerida?


Edasine õhtupoolik möödus suuresti Haanjas Vaskna järve ääres, kus üks lahke kolleeg ülikoolist oli telksauna kütnud. Päevane vaimne pingutus sai laval välja higistatud, ka Mihkel oli ausalt higine. Higi pesime maha meeldivalt jahedas Vaskna järves. Ja nii vähemalt kolm korda järjest. Vabandame, et pilte sündmusest pole, sest väljas oli pime ja meie blogi võivad lugeda ka väiksed lapsed, keda taolised pildid võiksid kergelt šokeerida. Hiljem käis brändipudel ringi ning seetõttu on üsna loomulik, et kell üksteist õhtul jäi vaid Hedli vapralt hommikust saadet monteerima. Aga hommik on õhtust targem!


Peegel-dume:

Kuuekesi ühte intervjuud teha on klassikalises mõttes raiskamine. Aga et meie kõrvalmissioon lisaks raadioeetri täitmisele on tekitada-tugevdada-säilitada meeskonnatunnet, võis eelpool kirjeldatud sündmus isegi kasuks tulla. Kambavaim oli kõrge ning intervjuu sai tänu sellele kuus korda parem. Õppisime analüüsima iseennast ja koostööd. Suhtusime kriitiliselt kogutud materjali. Ning loomulikult genereerisime üheskoos lugematul hulgal uusi teemasid järgmisteks päevadeks.

Tuesday, September 29, 2009

Kuidas me lammast hukkasime, teist korda

Ja kutsu tegi auh, auh, auh. Olime jõudnud taluhoovi. Kas just õigesse, me veel ei teadnud. Lasime pinil nii kaua karjuda kuni peremiis nina ukse vahelt välja pistis.


Peremees, pikaldane ja rahulik talunik, kuulas meie meie-oleme-martaraadio-tudengid enesetutvustuse ära. Peremees Urmas lõi sõrmed mõtlikult habemesse ja ütles piab vist ikke naese kutsma.


Meie seletuse peale, et oleme vähemalt kümme korda helistada püüdnud, ütles perenaine Ell, et ega ta jah ei võtagi telefoni pärastlõunati vastu.

„See siin on korralik laut ja lammastel kõht täis. Täis kõhuga lambad ei määgi,“ tegi Väike-Hauka talu perenaine Ell Sellis (vasakul) meile selgeks. Pagan, pettumus! Jälle peab illustratsiooni helipangast võtma, mõtlesin. Šedöövrit salvestas Hedli.


Autentne oleks teha intervjuu laudas, et noh määgivad lambad või nii. Tutkit. Perenaise seletuse järgi karjuvad lambad vaid siis kui neil kõht tühi või tall kaotsi läheb. See siin on aga korralik laut ja lambad vait kui sukad.


Noh ja ülejäänud jutt on juba eetris olemas. Sel mihklipäeval Väike-Haukas oinaid ei hukatud-veristatud- tapetud-pügatud-annulleeritud-elimineeritud. Selline mihklilaupäeva õdak siis.

Kuidas me lammast hukkasime

Teema: Igal lambakasvatajal oma mihklipäev


Fookus: Meie uudis räägib sellest, et mihklipäeval hukatakse lambaid (võimalikud kasutatavad lisaterminid: veristama, tapma, pügama, annulleerima, elimineerima). Lisaalateemad: Lühike õpetus kuidas leida üles tänapäevane lambakasvataja.

Võimalik juhtlõik: Kui me toimetusest teele asusime, oli õues juba vihma kallama hakanud. Pärast usinat reporteritööd ehk kahe telefonikõne järel, millest üks ei vormunud kontaktiks, otsustasime mängida tõelist eelmise sajandi ajakirjanikku ning asusime Hedli ja Markoga teele Väike-Hauka talu poole teele.


Nimelt teadsid kohalikud kõnelda, et säälkandis pidavat mehed teadma rääkida ühest lambakasvatajast. Enne teele asumist kiikas Marko põgusalt ka netiavarustest järele kus see paljukõneldud imetalu asub.

Umbestäpselt sai ka registreeritud mällu talu asukoht: Valgjärve kaldal, seal natuke paremal. Pärast 20-minutlist sõitu said selgeks valikuvariandid: me kas oleme eksinud või ei asu see talu seal, kus arvasime. Lambaid ühe sõnaga ei kuskil.


Teeveeres silmasime halli vanameest, pool hammast suus ja päevinäinud puhvaika poolvihmas vettimas. „Jõudu, kulla külamiis, ega te ei tea, kus siin see lambakasvaja võiks elada?“ püüdsime läbi oma sportautoakna kohaliku külamehega sinasõprust aretada.


Mees vaatas meid kui poolearulisi, sest hoolimata meie arvamusest, et siinkandis elabki ainult üks inimene ja just tema meie otsitav lambakasvataja on, selgus, et „eks siin ikke kõigil ole lammas või paar, keda te täpselt otsite?“ Meie segadusse sattunud pilke vaadates lisas, et muidu need meie otsitavad Selliste-nimelised elavad seal Aiaste pool kandis. „Aga näe, vana Karla laut asub siinsamas künka peal,“ soovitas külamiis puhvaikavarrukaga veerandi versta kaugusel asuvate vanade lagunenud kolhoosilautade poole osutades.


Küsisime, kui suur kari Karlal kah on. „Ei no ei tal ikka suur ei ole, nii 1000 lammast.“ Peast jooksis läbi mõte, et me siis vist ikka otsime väga väikese mõõduga tegelast – Sellise-nimelistel pidavat vaid sadakond olema.

Tänasime puhvaikas külameest ette ja tegime kaabet, sest Karla laudad ei näinud sedamoodi, et sealt lugu saaks. Akendeta poollaokil laudahooned tekitasid mingil põhjusel tunde, et päris tuhandet pead seal ei ela.


Peegel-dume:

Pärast Marko rõõmsameelset teadet, et bensutuli on juba Põlvast saadik põlenud, parkisime end Valgjärve külapoe ette. Seal muuseas pidi meie mälu järgi see lambatalu asuma. Niisiis, olime vedi teises kohas kui meie otsitav lambnik. 21. sajandi reporteritena ei olnud meil TomTomi, aga oli telefon, mille järgi lasime Lendokil end õigesse kohta juhatada. Vähemalt kaardi järgi. Milline meeskonnatöö! Kõik säilistasid rõõmsa meele. Iseäranis mind, kel tulid peale hüsteerilised naeruhoos. Ühelt poolt seepärast, et bansiin oli külavahe teel otsakorral, teiselt poolt seetõttu, et me ei teadnud kus me olene ning kolmandalt poolt (kust ei tulnud tütarlast kiviga) polnud meil üldse kindlat teadmist, et saame järgmiseks päevaks vajaliku intervjuu - olime ju Põlvast ehku peale välja sõitnud.


Veel pool tundi sõitu taluniku juurde, kel meie saabumisest veel halli aimugi polnud.