Ja kutsu tegi auh, auh, auh. Olime jõudnud taluhoovi. Kas just õigesse, me veel ei teadnud. Lasime pinil nii kaua karjuda kuni peremiis nina ukse vahelt välja pistis.
Peremees, pikaldane ja rahulik talunik, kuulas meie meie-oleme-martaraadio-tudengid enesetutvustuse ära. Peremees Urmas lõi sõrmed mõtlikult habemesse ja ütles piab vist ikke naese kutsma.
Meie seletuse peale, et oleme vähemalt kümme korda helistada püüdnud, ütles perenaine Ell, et ega ta jah ei võtagi telefoni pärastlõunati vastu.
„See siin on korralik laut ja lammastel kõht täis. Täis kõhuga lambad ei määgi,“ tegi Väike-Hauka talu perenaine Ell Sellis (vasakul) meile selgeks. Pagan, pettumus! Jälle peab illustratsiooni helipangast võtma, mõtlesin. Šedöövrit salvestas Hedli.
Autentne oleks teha intervjuu laudas, et noh määgivad lambad või nii. Tutkit. Perenaise seletuse järgi karjuvad lambad vaid siis kui neil kõht tühi või tall kaotsi läheb. See siin on aga korralik laut ja lambad vait kui sukad.
Noh ja ülejäänud jutt on juba eetris olemas. Sel mihklipäeval Väike-Haukas oinaid ei hukatud-veristatud- tapetud-pügatud-annulleeritud-elimineeritud. Selline mihklilaupäeva õdak siis.
No comments:
Post a Comment