Esmalt võtsime Markoga ette elamusreisi Põlva veepuhastusjaama, mille kirjeldamisel ei tahaks pikemalt peatuda, sest kõik see, mida teie, armas rahvas, kraanikausist ja kempsust alla lasete, haises sedavõrd, et praegugi meenutades hakkavad silmad vängest lehast vett jooksma. Minu niigi hõlpsalt iiveldama hakkav süda oli igatahes valmis koos hommikusöögiga välja tulema.
Teiseks oli vaja purki saada endine Räpo prügimägi, sest meie ökosaade nõudis ilmtingimata reportaaži sellest, mida prügilast leida võib. Pärast seda, kui poistes (esialgu väikest viisi) rullnokad välja lõid ja me Haanjamaa teedel rallinud olime, otsis mu hommikusöök taas tagasiteed. Sel hetkel aga me veel ei teadnud, mis ees oli ootamas.
Räpo prügila kahe väravaga piiratud alal märkasime veel enne autost väljumist kitse. "Issand kui armas," käis muidugi peast läbi. Aga siis sai tehtud saatuslik viga ja avatud autouks, mille vahelt laksas hoobilt vastu vahtimist raju mädamunalehk. Ja midagi armsat polnud enam alles. Minu hommikusöök otsustass taas hakata veel kindlamalt tagasiteed otsima. Pärast kõva veerandtunnist enesega võitlemist olin taas hommikusöögi kontrolli alla saanud ning asusime väravatest sisse tungima. Siinkohal olgu öeldud, et prügila territooriumile sisenemist ei keelanud ükski silt. Suitsu tegemine oli vaid keelatet. Reportaaž sai tehtud ja mädamunalõhn helisse võetud.
"Kui pea mahub läbi, siis mahub keha ka," meenutasin lapsepõlveaegu ja Lasnamäe keldrites kolamist. Marko ja Lendok igal juhul tõestasid teooriat.
Seejärel ootas meid see eelmisel päeval kajastamata jäänud Seto leelo. Niisiis, Verskasse. Hirsiku Veera oli kodus ja nagu mul ühest ammusest ekspeditsioonist meelen oll' meeldivad memmedele ikka noored ja siledad poisid, kes lisaks kõigele veel murrakus kõnõlevad. Niisiis otsisin mina Veera üles, Marko tegi prouaga juttu ja Lendok püüdis lihtsalt ilus olla. Toimis küll, laulu sai igatahes purki.
Seitungitsurad ja murrak sulatamas Hirsiku Veera heledat jaalt. Õnnelik lauluke taskus, seadsime sammu ehk rattad Räpina poole teele, kust oli kavas teha reportaaž Räpina Võõpsu teelõigu avamisest. Marko meenutas, et ühes tundmatuks jääda soovinud toimetuses oli kord töötanud üks tundmatuks jääda soovinud toimetaja, kes väitnud, et inimesed tahavad alati lugeda ka väikeste kohtade uudiseid. "Inimesed tahavad Võõpsu uudiseid," olla too toimetaja kõnõlnud. Kuna meie seltskond ei suutnud meenutada ühtki Võõpsu uudist viimase 100 aasta jooksul või noh vähemalt viimasest korrast kui setod Võõpsust potikuurmaga tull'nu, siis tuvastasime, et ilmselt on Võõpsu selle sajandi uudiseks just nimelt avatav teelõik.
Kuna meile vaid asfalti investeeritud headusest ei piisanud, otsustasime minna tegema vox poppi, et kohalikelt teada saada "kuidas tunne on kah". Nii me siis parkisimegi end jalgrattatee veerde varitsusse. Kaugusest oli lähenemas üks naissoost isik. Kuna ma nii kaugelt suutsin üksnes tuvastada, et tegu on inimese ja mitte näiteks koeraga, siis leidsin, et täitsa sobiv materjal küsitlemiseks ja asutasin juba varitsuspaigast välja tulema. Poiss-kolleegid aga pidurdasid jutuga, et "kuule, see on ju paragraaf...". Ja siis jõudis kätte päeva teine hetk, kui poistes rullnokk välja lõi. Sedakorda suurem. Arutelud selle üle, mis on trendikamad väljendid autoaknast välja karjumiseks ning mille eest viiekat pakkuda võib, ei kannata trükimusta.
Lood said seks päevaks igatahes purki, nalja sai nabani ja põhiressurssi ehk bensiini sai täiesti ratsionaalselt kasutatud. Õhtu jätkus taas meeskonnavaimu tugevdamisega. Sedakorda intiimsemalt ja ekstreemsemalt. Ning hoolimata sellest, et "ressurss" juba varajastel öötundidel otsa sai, jätkus rokkimist hommikuni.
No comments:
Post a Comment