Teema: Igal lambakasvatajal oma mihklipäev
Fookus: Meie uudis räägib sellest, et mihklipäeval hukatakse lambaid (võimalikud kasutatavad lisaterminid: veristama, tapma, pügama, annulleerima, elimineerima). Lisaalateemad: Lühike õpetus kuidas leida üles tänapäevane lambakasvataja.
Võimalik juhtlõik: Kui me toimetusest teele asusime, oli õues juba vihma kallama hakanud. Pärast usinat reporteritööd ehk kahe telefonikõne järel, millest üks ei vormunud kontaktiks, otsustasime mängida tõelist eelmise sajandi ajakirjanikku ning asusime Hedli ja Markoga teele Väike-Hauka talu poole teele.
Nimelt teadsid kohalikud kõnelda, et säälkandis pidavat mehed teadma rääkida ühest lambakasvatajast. Enne teele asumist kiikas Marko põgusalt ka netiavarustest järele kus see paljukõneldud imetalu asub.
Umbestäpselt sai ka registreeritud mällu talu asukoht: Valgjärve kaldal, seal natuke paremal. Pärast 20-minutlist sõitu said selgeks valikuvariandid: me kas oleme eksinud või ei asu see talu seal, kus arvasime. Lambaid ühe sõnaga ei kuskil.
Teeveeres silmasime halli vanameest, pool hammast suus ja päevinäinud puhvaika poolvihmas vettimas. „Jõudu, kulla külamiis, ega te ei tea, kus siin see lambakasvaja võiks elada?“ püüdsime läbi oma sportautoakna kohaliku külamehega sinasõprust aretada.
Mees vaatas meid kui poolearulisi, sest hoolimata meie arvamusest, et siinkandis elabki ainult üks inimene ja just tema meie otsitav lambakasvataja on, selgus, et „eks siin ikke kõigil ole lammas või paar, keda te täpselt otsite?“ Meie segadusse sattunud pilke vaadates lisas, et muidu need meie otsitavad Selliste-nimelised elavad seal Aiaste pool kandis. „Aga näe, vana Karla laut asub siinsamas künka peal,“ soovitas külamiis puhvaikavarrukaga veerandi versta kaugusel asuvate vanade lagunenud kolhoosilautade poole osutades.
Küsisime, kui suur kari Karlal kah on. „Ei no ei tal ikka suur ei ole, nii 1000 lammast.“ Peast jooksis läbi mõte, et me siis vist ikka otsime väga väikese mõõduga tegelast – Sellise-nimelistel pidavat vaid sadakond olema.
Tänasime puhvaikas külameest ette ja tegime kaabet, sest Karla laudad ei näinud sedamoodi, et sealt lugu saaks. Akendeta poollaokil laudahooned tekitasid mingil põhjusel tunde, et päris tuhandet pead seal ei ela.
Peegel-dume:
Pärast Marko rõõmsameelset teadet, et bensutuli on juba Põlvast saadik põlenud, parkisime end Valgjärve külapoe ette. Seal muuseas pidi meie mälu järgi see lambatalu asuma. Niisiis, olime vedi teises kohas kui meie otsitav lambnik. 21. sajandi reporteritena ei olnud meil TomTomi, aga oli telefon, mille järgi lasime Lendokil end õigesse kohta juhatada. Vähemalt kaardi järgi. Milline meeskonnatöö! Kõik säilistasid rõõmsa meele. Iseäranis mind, kel tulid peale hüsteerilised naeruhoos. Ühelt poolt seepärast, et bansiin oli külavahe teel otsakorral, teiselt poolt seetõttu, et me ei teadnud kus me olene ning kolmandalt poolt (kust ei tulnud tütarlast kiviga) polnud meil üldse kindlat teadmist, et saame järgmiseks päevaks vajaliku intervjuu - olime ju Põlvast ehku peale välja sõitnud.
Veel pool tundi sõitu taluniku juurde, kel meie saabumisest veel halli aimugi polnud.
No comments:
Post a Comment