Kuidas info kinni jäi

Leidsime uudise selle kohta, et Seto leelo jõudis UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tegelikult ajas hamba verele hoopistükkis see, et saime info üritusest, kus Seto leelot esitati ja pärandinimekirja pääsemist tähistati, õhtul hilja kui kõik värk läbi oli saanud. Küsimus tekkis, miks saime meie info alles õhtul, kuigi teema on Põlvamaad puudutav ja me oleks pidanud seda kajastama?
Erinevaid arvamusi oli. Nimesid nimetamata:
„Ma ei tea.“
„Äää… miks vää?“
„Info ei liigu?“
„Kes iganes selle info saatis ei pidanud raadio Martat piisavaks kliendiks, et see info saata. Ta ei pea raadio Martat piisavaks allikaks. Soovitus raadio Martale: laske ennast lisada kultuuriministeeriumi listi.“
"Põhjuseks stuudio laest rippuv üksik interneti juhe."

Kuidas me ressurssi ei raisanud

Päev algas erinevalt eilsest ilma soomlase juutuubi Barbie Girlita, aga see eest nagu eilegi heeringa ja pudruga. Täiesti harjumatul kombel polegi me täna ressurssi raiskavalt kuuekesi Mihkli ülekandebussi ekspluateerinud ega poolsokke intervjueerimas käinud. Tänane päev on olnud lihtsalt all work and almost no play.

Pärast väikest uinakut diivanil, millel on ennast välja maganud ka Tarmo Pihlap, otsustasime Markoga minna hotelli, kus internet ei tähenda üht laest alla rippuvat kaablit. Et oma esmaspäevane ökomökunduse nime kandev saade ära planeerida, meenutasime hea sõnaga möödundaastast tsükliõpet ja joonistasime üles workflow. Tervitused Hallikile – võib olla, et meie tööplaan tõepoolest aitab meil seda info- ja ressursihulka ning ajanatukest planeerida.

Seejärel arutasime, kuidas eilne saunaskäik brändile mõjus ning otsustasime teha proovimekkimise, et teada saada tavalise ja saunas soojendatud brändi maitseomaduste vahe. Marko proovis, kuidas brändi vaiba peale aetuna maitseb (ja haiseb). Pole viga. Alkohol on alkohol on alkohol.

Peegel-dume:

Hommikune meeskonnatöö arutlus toimus hommikusöögilauas. Otsustasime, et Hedli ja Sirje lähevad turule voxpopitama. Mart teeb samal ajal ära vaheklipid ja loeb sisse. Ja kuna Hedli oli eelmisel päeval intervjuud ära monteerinud jäi üle vaid asi kokku panna.

Kui materjal kokku sai ja viis minutit enne kell 11 saateks vormuma hakkas, tekkis arutelu, kas saade peaks keskenduma moosivõistlusele, mis oli saate peateema või peaks esimesena saates kõlama tüdrukute tehtud vox pop küsimusega, kas inimesed käivad seenel-marjul ja mida nad saadustega peale hakkavad.

Sirje leidis, et vox pop peaks tulema kohe pärast sissejuhatust. Mina leidsin vastupidist. Tekitasime tudengitoimetusega arutelu. Tulemus: vox pop läheb lõppu. Just siis, kui olime lõpetanud rõõmustamise oma aruteluga saavutatud otsuse üle, tuli teisest toast Marta-Jaak ja ütles, et vox pop läheb sissejuhatuse järele. Sirje rõõmustas. Aamen.

Teel restoran-baar-sööklasse sai meeskondlikult läbi arutatud tänane tööplaan. Mina Markoga tegeleme oma ökomökunduse saatega ning teised teevad järgmise kahe päeva Fookusi. Selleks, et all work no play meid kõiki dullideks raadiohuntideks ei muudaks, otsustasime, et kella kaheksaks lõpetame töö ja sõidame Tartusse. Töö lõpetamise juurde käis klausel, et homne saade peab valmis olema, et hommikul päris kell kuus higistama ei peaks hakkama.

Mõledud. Mõeldud. Tehtud.

Kuidas ajakirjanikud end ära moosida lubasid

Juhtumi kirjeldus: pärast teguderohket ja mõneti kurnavat avaõhtut hotellitoas üle 40-kraadiste muude piiritusjookide seltsis oli täitsa üllatav, kuidas raadio Marta tegus tudengitoimetus kell kaheksa üksmeelselt sööma marssis ja pärast seda innukalt raadiotoimetusse. Suure kobamise peale ja pohmellivärinates said Marju, Hedli ja Marko põlve otsas raadiomakki ka kella veerand kaheteistkümnese Fookuse sisse loetud ja saateks vormistatud, ehkki see nõudis üsna otsustavat õppejõu elimineerimist montaažitoast.

Võib öelda, et esimene vasikas – või siis antud asjaolusid arvestades lammas – ei läinudki tapamajja, vaid kaunistas Marta eetrit üsna värskendavalt.

Et esimene saade tuli lammastest, oli igati loogiline, et teine saade tuleb moosist. Kuna keegi viskas välja killu, et Savi talus elab Eela Jää, kes võitis üle-eestilise moosivõistluse, otsustasime loomulikult oma ülekandebussi rattad sinnapoole keerata. Selguse huvides olgu ära mainitud, et Mihkli 1995. aastast pärit Chrysler Grand Voyager, mis kaalub täislastis 3,5 tonni ja mille kaugtuled näitavad heal juhul 90 meetri peale, on ideaalne suksu tahtmist täis ajakirjanikele mööda Põlvamaad kärutamiseks. Moosi tahtsid kõik ja tuleb tunnistada, et hotelli maha jäi vaid ajakirjanduslik professionaalsus. Kõikidele imestunud nägudega esimese kursuse tudengitele selgitan kohe ära, et kuuekesi 15-minutilise saate jaoks ühte intervjuud teha ei ole ressursi heaperemehelik kasutamine. Ärge seda kodus proovige!

Mihkli raudruun oli nii kibeda jooksuga, et enne ei saanud me pidama, kui otsapidi Võrumaal ja pool teed tuli tagasi sõita. Nurmenukutee oli juba meeldivalt ära jahtunud, kuid kõrvitsamoos sidruniga ja suitsune ploomimoos koos marineeritud latika ning minikukeseentega maitses hää. Et professionaalsus oli seks korraks maha jäänud, ei tulnud kellelegi meelde Priit Pulleritsu õpetus tassist kohvist, mida ajakirjanik võib endale allikalt lubada ning nii saigi intervjuu vürtsitatud mitmete iseloomulike helidega, mis kostavad siis, kui keegi endale suure lusikaga moosi näost sisse topib.

Pildil vasakult Mart, Marju, Hedli, perenaine Eela Jää ja peremees Arvo Jää. Intervjuu on täies hoos ning õnnelik Marju on just saanud kätte oma moosiannuse. Pildi tegi Marko.

Lahke perenaine tahtis meile veel tee peale kitse ja kaks munadeta sokku kaasa panna, aga et Grand Voyagerisse ei mahtunud enam ühtki elusolendit, jäid kitsed seekord oma tarandikku.

Et end natukenegi rehabiliteerida, käisid Marju ja Mihkel neilt intervjuud võtmas. Aga kes tahab endale täitsa tasuta uusi kitsi, siis palun! Helistage raadio Martasse ning me juhatame, kust lojused kätte saab.

Ülemisel pildil proovib kitsedega sina peale saada Mihkel, alumisel pildil teeb juba märksa tõsisemat ajakirjandust Marju. Pildid tegi Marko.

Intervjuu pererahvaga sai korralik ja moosine keel ei paindunud kriitilisi küsimusi küsima. Aga mida nii toreda perenaise juures ikka kritiseerida?

Edasine õhtupoolik möödus suuresti Haanjas Vaskna järve ääres, kus üks lahke kolleeg ülikoolist oli telksauna kütnud. Päevane vaimne pingutus sai laval välja higistatud, ka Mihkel oli ausalt higine. Higi pesime maha meeldivalt jahedas Vaskna järves. Ja nii vähemalt kolm korda järjest. Vabandame, et pilte sündmusest pole, sest väljas oli pime ja meie blogi võivad lugeda ka väiksed lapsed, keda taolised pildid võiksid kergelt šokeerida. Hiljem käis brändipudel ringi ning seetõttu on üsna loomulik, et kell üksteist õhtul jäi vaid Hedli vapralt hommikust saadet monteerima. Aga hommik on õhtust targem!

Peegel-dume:

Kuuekesi ühte intervjuud teha on klassikalises mõttes raiskamine. Aga et meie kõrvalmissioon lisaks raadioeetri täitmisele on tekitada-tugevdada-säilitada meeskonnatunnet, võis eelpool kirjeldatud sündmus isegi kasuks tulla. Kambavaim oli kõrge ning intervjuu sai tänu sellele kuus korda parem. Õppisime analüüsima iseennast ja koostööd. Suhtusime kriitiliselt kogutud materjali. Ning loomulikult genereerisime üheskoos lugematul hulgal uusi teemasid järgmisteks päevadeks.

Kuidas me lammast hukkasime, teist korda

Ja kutsu tegi auh, auh, auh. Olime jõudnud taluhoovi. Kas just õigesse, me veel ei teadnud. Lasime pinil nii kaua karjuda kuni peremiis nina ukse vahelt välja pistis.

Peremees, pikaldane ja rahulik talunik, kuulas meie meie-oleme-martaraadio-tudengid enesetutvustuse ära. Peremees Urmas lõi sõrmed mõtlikult habemesse ja ütles piab vist ikke naese kutsma.

Meie seletuse peale, et oleme vähemalt kümme korda helistada püüdnud, ütles perenaine Ell, et ega ta jah ei võtagi telefoni pärastlõunati vastu.

„See siin on korralik laut ja lammastel kõht täis. Täis kõhuga lambad ei määgi,“ tegi Väike-Hauka talu perenaine Ell Sellis (vasakul) meile selgeks. Pagan, pettumus! Jälle peab illustratsiooni helipangast võtma, mõtlesin. Šedöövrit salvestas Hedli.

Autentne oleks teha intervjuu laudas, et noh määgivad lambad või nii. Tutkit. Perenaise seletuse järgi karjuvad lambad vaid siis kui neil kõht tühi või tall kaotsi läheb. See siin on aga korralik laut ja lambad vait kui sukad.

Noh ja ülejäänud jutt on juba eetris olemas. Sel mihklipäeval Väike-Haukas oinaid ei hukatud-veristatud- tapetud-pügatud-annulleeritud-elimineeritud. Selline mihklilaupäeva õdak siis.

Kuidas me lammast hukkasime

Teema: Igal lambakasvatajal oma mihklipäev

Fookus: Meie uudis räägib sellest, et mihklipäeval hukatakse lambaid (võimalikud kasutatavad lisaterminid: veristama, tapma, pügama, annulleerima, elimineerima). Lisaalateemad: Lühike õpetus kuidas leida üles tänapäevane lambakasvataja.

Võimalik juhtlõik: Kui me toimetusest teele asusime, oli õues juba vihma kallama hakanud. Pärast usinat reporteritööd ehk kahe telefonikõne järel, millest üks ei vormunud kontaktiks, otsustasime mängida tõelist eelmise sajandi ajakirjanikku ning asusime Hedli ja Markoga teele Väike-Hauka talu poole teele.

Nimelt teadsid kohalikud kõnelda, et säälkandis pidavat mehed teadma rääkida ühest lambakasvatajast. Enne teele asumist kiikas Marko põgusalt ka netiavarustest järele kus see paljukõneldud imetalu asub.

Umbestäpselt sai ka registreeritud mällu talu asukoht: Valgjärve kaldal, seal natuke paremal. Pärast 20-minutlist sõitu said selgeks valikuvariandid: me kas oleme eksinud või ei asu see talu seal, kus arvasime. Lambaid ühe sõnaga ei kuskil.

Teeveeres silmasime halli vanameest, pool hammast suus ja päevinäinud puhvaika poolvihmas vettimas. „Jõudu, kulla külamiis, ega te ei tea, kus siin see lambakasvaja võiks elada?“ püüdsime läbi oma sportautoakna kohaliku külamehega sinasõprust aretada.

Mees vaatas meid kui poolearulisi, sest hoolimata meie arvamusest, et siinkandis elabki ainult üks inimene ja just tema meie otsitav lambakasvataja on, selgus, et „eks siin ikke kõigil ole lammas või paar, keda te täpselt otsite?“ Meie segadusse sattunud pilke vaadates lisas, et muidu need meie otsitavad Selliste-nimelised elavad seal Aiaste pool kandis. „Aga näe, vana Karla laut asub siinsamas künka peal,“ soovitas külamiis puhvaikavarrukaga veerandi versta kaugusel asuvate vanade lagunenud kolhoosilautade poole osutades.

Küsisime, kui suur kari Karlal kah on. „Ei no ei tal ikka suur ei ole, nii 1000 lammast.“ Peast jooksis läbi mõte, et me siis vist ikka otsime väga väikese mõõduga tegelast – Sellise-nimelistel pidavat vaid sadakond olema.

Tänasime puhvaikas külameest ette ja tegime kaabet, sest Karla laudad ei näinud sedamoodi, et sealt lugu saaks. Akendeta poollaokil laudahooned tekitasid mingil põhjusel tunde, et päris tuhandet pead seal ei ela.

Peegel-dume:

Pärast Marko rõõmsameelset teadet, et bensutuli on juba Põlvast saadik põlenud, parkisime end Valgjärve külapoe ette. Seal muuseas pidi meie mälu järgi see lambatalu asuma. Niisiis, olime vedi teises kohas kui meie otsitav lambnik. 21. sajandi reporteritena ei olnud meil TomTomi, aga oli telefon, mille järgi lasime Lendokil end õigesse kohta juhatada. Vähemalt kaardi järgi. Milline meeskonnatöö! Kõik säilistasid rõõmsa meele. Iseäranis mind, kel tulid peale hüsteerilised naeruhoos. Ühelt poolt seepärast, et bansiin oli külavahe teel otsakorral, teiselt poolt seetõttu, et me ei teadnud kus me olene ning kolmandalt poolt (kust ei tulnud tütarlast kiviga) polnud meil üldse kindlat teadmist, et saame järgmiseks päevaks vajaliku intervjuu - olime ju Põlvast ehku peale välja sõitnud.

Veel pool tundi sõitu taluniku juurde, kel meie saabumisest veel halli aimugi polnud.