Juhtumi kirjeldus: pärast teguderohket ja mõneti kurnavat avaõhtut hotellitoas üle 40-kraadiste muude piiritusjookide seltsis oli täitsa üllatav, kuidas raadio Marta tegus tudengitoimetus kell kaheksa üksmeelselt sööma marssis ja pärast seda innukalt raadiotoimetusse. Suure kobamise peale ja pohmellivärinates said Marju, Hedli ja Marko põlve otsas raadiomakki ka kella veerand kaheteistkümnese Fookuse sisse loetud ja saateks vormistatud, ehkki see nõudis üsna otsustavat õppejõu elimineerimist montaažitoast.
Võib öelda, et esimene vasikas – või siis antud asjaolusid arvestades lammas – ei läinudki tapamajja, vaid kaunistas Marta eetrit üsna värskendavalt.
Et esimene saade tuli lammastest, oli igati loogiline, et teine saade tuleb moosist. Kuna keegi viskas välja killu, et Savi talus elab Eela Jää, kes võitis üle-eestilise moosivõistluse, otsustasime loomulikult oma ülekandebussi rattad sinnapoole keerata. Selguse huvides olgu ära mainitud, et Mihkli 1995. aastast pärit Chrysler Grand Voyager, mis kaalub täislastis 3,5 tonni ja mille kaugtuled näitavad heal juhul 90 meetri peale, on ideaalne suksu tahtmist täis ajakirjanikele mööda Põlvamaad kärutamiseks. Moosi tahtsid kõik ja tuleb tunnistada, et hotelli maha jäi vaid ajakirjanduslik professionaalsus. Kõikidele imestunud nägudega esimese kursuse tudengitele selgitan kohe ära, et kuuekesi 15-minutilise saate jaoks ühte intervjuud teha ei ole ressursi heaperemehelik kasutamine. Ärge seda kodus proovige!
Mihkli raudruun oli nii kibeda jooksuga, et enne ei saanud me pidama, kui otsapidi Võrumaal ja pool teed tuli tagasi sõita. Nurmenukutee oli juba meeldivalt ära jahtunud, kuid kõrvitsamoos sidruniga ja suitsune ploomimoos koos marineeritud latika ning minikukeseentega maitses hää. Et professionaalsus oli seks korraks maha jäänud, ei tulnud kellelegi meelde Priit Pulleritsu õpetus tassist kohvist, mida ajakirjanik võib endale allikalt lubada ning nii saigi intervjuu vürtsitatud mitmete iseloomulike helidega, mis kostavad siis, kui keegi endale suure lusikaga moosi näost sisse topib.
Pildil vasakult Mart, Marju, Hedli, perenaine Eela Jää ja peremees Arvo Jää. Intervjuu on täies hoos ning õnnelik Marju on just saanud kätte oma moosiannuse. Pildi tegi Marko.
Lahke perenaine tahtis meile veel tee peale kitse ja kaks munadeta sokku kaasa panna, aga et Grand Voyagerisse ei mahtunud enam ühtki elusolendit, jäid kitsed seekord oma tarandikku.
Et end natukenegi rehabiliteerida, käisid Marju ja Mihkel neilt intervjuud võtmas. Aga kes tahab endale täitsa tasuta uusi kitsi, siis palun! Helistage raadio Martasse ning me juhatame, kust lojused kätte saab.
Ülemisel pildil proovib kitsedega sina peale saada Mihkel, alumisel pildil teeb juba märksa tõsisemat ajakirjandust Marju. Pildid tegi Marko.
Intervjuu pererahvaga sai korralik ja moosine keel ei paindunud kriitilisi küsimusi küsima. Aga mida nii toreda perenaise juures ikka kritiseerida?
Edasine õhtupoolik möödus suuresti Haanjas Vaskna järve ääres, kus üks lahke kolleeg ülikoolist oli telksauna kütnud. Päevane vaimne pingutus sai laval välja higistatud, ka Mihkel oli ausalt higine. Higi pesime maha meeldivalt jahedas Vaskna järves. Ja nii vähemalt kolm korda järjest. Vabandame, et pilte sündmusest pole, sest väljas oli pime ja meie blogi võivad lugeda ka väiksed lapsed, keda taolised pildid võiksid kergelt šokeerida. Hiljem käis brändipudel ringi ning seetõttu on üsna loomulik, et kell üksteist õhtul jäi vaid Hedli vapralt hommikust saadet monteerima. Aga hommik on õhtust targem!
Peegel-dume:
Kuuekesi ühte intervjuud teha on klassikalises mõttes raiskamine. Aga et meie kõrvalmissioon lisaks raadioeetri täitmisele on tekitada-tugevdada-säilitada meeskonnatunnet, võis eelpool kirjeldatud sündmus isegi kasuks tulla. Kambavaim oli kõrge ning intervjuu sai tänu sellele kuus korda parem. Õppisime analüüsima iseennast ja koostööd. Suhtusime kriitiliselt kogutud materjali. Ning loomulikult genereerisime üheskoos lugematul hulgal uusi teemasid järgmisteks päevadeks.
No comments:
Post a Comment