Sunday, October 11, 2009

Kuidas head asjad ei taha otsa saada

Ja prakitka ei lõppenud kunagi pühapäeval [püha(b)äeval] kõige vähem. Möödunud kaks nädalat on olnud sõltuvusttekitavad. Kui see siin oleks minu Oscari võidu- ja tänukõne, siis oleks paslik tänada kõiki, kes selle praktikateekonna kaasa tegid.

Alustan Pesast, mis meid need kaks nädalat nii hästi hoidis. Nii personaalset teenindust annab Eestist (ja kaugelmatki) otsida. Meenutus esimesest õhtust, kus personal teadis nimepidi otsida kotsiläinud Marjut. Poiste meenutus hotelli hommikusest äratuskõnest "Tere hommikst! Millal võib teid sööma oodata?". Ja meenutus maailma parimatest päeva algustest hotelli hommikusöögil - kel võimalus, minge niisamagi sööma; must leib on alati laual;)

Ja meie Marta - olen endiselt seisukohalt, et kohaliku meedia roll on alahinnatud. Kui keegi osakab õpetada toetavat toimetamist, siis raudselt on selle ala parim Jaak Madismäe. Rääkimata professionaalse kiiruse õpetamisest, lõputult muhedate mälestuste jutustamisest ja tudengitele öösel kotlettide küpsetamisest või hommikusest hapukurgist. Jaak, oled lihtsalt parim!

Urmas, keda võib vist meie meeskonna osaks pidada, kuna alatine kohalolek pani mitmelgi korral mõtlema, kas ustel-akendel ja laudadel võivad kõrvad olla. Ajasime ikka seljad sigru ja sabad rõngasse, et endast ikka parimat anda. Alati ainult parimate soovidega, eks.



Ja need kuus inimest. Siia võiks kirjutada nii palju sõnu ja ikka jääks palju ütlemata...

Olete väga kallid!

No comments:

Post a Comment