juba paar nädalat pole me Martas lugusid teinud ja grupp jookseb veel viimaseid päevi ajaga võidu, et kolmapäevaks praktikaaruanne esitada. Pühapäeval tuleb oma šedöövreid osakonna komisjoni ees kaitsta ning siis ongi Põlva Põigiti ehk Tartu Ülikooli tudengite raadiopraktika Põlva raadios Marta ametlikult koos naha ja karvadega läbi. Küll ei tähenda see, et vahvad juhtumised Põlvas otsa saaksid.
Kui ühes varasemas postituses lubasin, et te veel kuulete meist, siis nüüd on aeg saladuseloori pisut rohkem kergitada – kes Martat aktiivselt kuulavad, juba teavad, millest jutt. Olles asja vaaginud ühelt ja teiselt poolt, jõudsime kuuekesi järeldusele, et raadiotööd Põlvas tuleb jätkata. Niisiis oleme alates 7. novembrist tagasi. Korra kuus. Tund aega. Saates "Eetrikeeld". Kuna martaraadio on saatereklaami juba eetrisse paisanud, võib selle ehk siiagi üles panna. Taganemisteed ei ole ;)
Mis saab blogist? Seda oleme endi käest korduvalt küsinud. Võimalik, et saab infokanaliks "Eetrikeelu" juurde, võimalik, et keskendume mõnele muule ajakirjanduslikule teemale, võimalik, et ei saa midagi. Kui kellelgi on häid mõtteid, siis kirjutage meile.
Jääge lainele, varsti rokime!Fotomeenutus sellest, kuidas me viimati Marta raadios otsesaadet tegime. Ei saa jätta märkimata, et "Martaga voodis" sai päris korralikuks hitiks. Oodake järge!
Ja prakitka ei lõppenud kunagi pühapäeval [püha(b)äeval] kõige vähem. Möödunud kaks nädalat on olnud sõltuvusttekitavad. Kui see siin oleks minu Oscari võidu- ja tänukõne, siis oleks paslik tänada kõiki, kes selle praktikateekonna kaasa tegid.
Alustan Pesast, mis meid need kaks nädalat nii hästi hoidis. Nii personaalset teenindust annab Eestist (ja kaugelmatki) otsida. Meenutus esimesest õhtust, kus personal teadis nimepidi otsida kotsiläinud Marjut. Poiste meenutus hotelli hommikusest äratuskõnest "Tere hommikst! Millal võib teid sööma oodata?". Ja meenutus maailma parimatest päeva algustest hotelli hommikusöögil - kel võimalus, minge niisamagi sööma; must leib on alati laual;)
Ja meie Marta - olen endiselt seisukohalt, et kohaliku meedia roll on alahinnatud. Kui keegi osakab õpetada toetavat toimetamist, siis raudselt on selle ala parim Jaak Madismäe. Rääkimata professionaalse kiiruse õpetamisest, lõputult muhedate mälestuste jutustamisest ja tudengitele öösel kotlettide küpsetamisest või hommikusest hapukurgist. Jaak, oled lihtsalt parim!
Urmas, keda võib vist meie meeskonna osaks pidada, kuna alatine kohalolek pani mitmelgi korral mõtlema, kas ustel-akendel ja laudadel võivad kõrvad olla. Ajasime ikka seljad sigru ja sabad rõngasse, et endast ikka parimat anda. Alati ainult parimate soovidega, eks.
Ja need kuus inimest. Siia võiks kirjutada nii palju sõnu ja ikka jääks palju ütlemata...
tsirkuseboss võitleb taimede õiguste eest medjedev astus putini konnasilmale riigikogu liikmete palk taas luubi all seenekorjaja leidis metsast hülgelaiba vaatamata ilmale
kas tõesti jälle mitte midagi põnevat?
klikkisin kodumaakonna häälekandja arhiivilingile
väätsa kana muneb veidra kujuga mune mis meenutavad ube
Et suhtuda võrdse aupaklikkusega nii meie kuulajatesse kui ka lugejatesse, on viimane aeg teada anda, millega me viimase nelja päeva jooksul Marta raadios tegelenud oleme. Mäletatavasti jäi järjejutt pooleli väga põneva koha peal, kus tiimiliikmed une ja kodutusega võideldes 45 minuti pikkuseid Fookus Ekstra saateid kokku panid. Etteruttavalt olgu ära öeldud, et kõik saated on kenasti eetrisse jõudnud, ehkki mõnda neist on briljandiks lihvitud sõna otseses mõttes viimaste minutiteni.
Ei hakka lugejat tüütama lohisevate üksikasjadega, mis toimunud on, vaid panen märksõnade kaupa siia kirja enda viimaste päevade eredamad hetked – võib-olla isegi võtmehetked.
Kanepi valla seltsinaised, kellest vähemalt üks oskab teha imehead lasanjet ning teised leiba. Kuigi kolmapäevaks pidime juba uue pika Fookuse kokku panema, jõudsime ometigi panustada ka „väikestesse“ Fookustesse. Alanud leivanädal kupatas meid Kanepisse, kus küla kõige ettevõtlikumad naised olid end mõnusasti ühte maakivist tallu koondanud ning jagasid meiega teadmisi leivaküpsetamisest. Nagu juba tavaks on saanud, lasime end värske koduleiva ja lasanjega üsna hõlpsasti ära osta. Ja palju ei puudunud, et me oleks neid, õnnepisar silmanurgas, tänanud, et nad üldse meil lubasid endist lugu teha.
Kanepi valla tegusad seltsinaised. Vasakult Marju Jalas, Aire Hallap, Killu Kaleva, Maire Torop ja Margit Lail.
Esmaspäevaõhtune romanss Koidula piiripunktis. Kuna minu ja Marju teine suur Fookus pidi tulema Koidula piiripunkti ehitusest, oli täiesti loomulik, et meil tuleb seal ise ära käia. Asjale lisas vürtsi see, et otsustasime reportaaži Eestimaa ühest kaugemast nurgast teha öö- ehk siis õhtupimeduses. Loomulikult suutsime kusagil Setumaal täielikult ära eksida, näha üle sõidutee kõrguvat väga õudset raudteetamm-värav-surmakoridor-laadset moodustist, silmata tee ääres tuhnivaid metssigu ja panna oma auto võimed proovile alles ehituse algusjärgus olevat teed pidi kulgedes. Asi oli aga kõiki üleelamisi väärt, sest näiline mahajäetus, õõvastavad välikäimlad teede ääres ja varbaga higisele rekkaklaasile mustreid joonistav Sergei moodustasid kokku pildi, millest ei oleks tahtnud küll kuidagi ilma jääda.
Koosolekuga montaažteisipäev. Teisipäev oli määratud mööduma ainult ja ainult monteerimise tähe all, kuid siiski mahtus sinna igasuguseid toredaid tegemisi. Nagu näiteks poolöine reportaaž Luhamaa piiripunktist. Õhtul tegime vist oma elu parima peegeldumise, kui võtsime toimetuse kokku ja arutasime, mis senises töökorralduses on töötanud ja mida oleks võinud algusest saati teisiti teha. Poolteist tundi äärmiselt konstruktiivset jutuajamist teeb au igale tudengiseltskonnale. Pärastine pidu toimetuses ja meis eneses oli vaid kui kirss tordil.
Kolmapäeval jätkas meie seltskond peaasjalikult oma saadetega tegelemist, isiklikult ei õnnestunud millegagi hiilata. Hilised öötunnid tõid avalikkuse ette nii mõnegi paljastuse Eesti erootikaajakirjanduse vallast, kuid täpsemalt sellest praegu rääkima ei hakka. Kes teab, see teab, kes kuulis, see kuulis.
Lendok valimas muusikat öösaate jaoks.
Istun vaikselt oma nahkses tugitoolis, kiikan meie ainsat netikaablit ning nüüd on aeg kõike meenutada, võiks parafraseerida üht tuntud laulusalmi, et kirjeldada praegust hetke toimetuses. Uskumatul kombel on saanud üle-eelmisest esmaspäevast juba neljapäev, mis tähendab, et praktika lõpp on enam kui lähedal. Tuleb ausalt tunnistada, et sellist praktikat ei oleks ma küll kuidagi oodanud ja mul on hea meel, et ma valesti arvasin.
Teisest küljest on ääretult kurb, et me pakime homme asjad, et laupäeval siit mõnusalt depressiivsest väikelinnast igapäevaste argitoimetuste juurde tagasi pöörduda. Läheme laiali ja... Stopp! Kas see ongi absoluutne lõpp? Ei taha midagi lubada, ei taha ühtki vihjet anda, ei taha isegi lootust ergutada, kuid ma arvan, et... te veel kuulete meist!
Äkilise hotellist lahkumise tõttu on kaotsi läinud mu mobiililaadija - ilmselt umbes samu radu pidi, kui minu kätte on ilmunud Lendoki hambahari - ja seetõttu ei ole mulle mõtet täna helistada. Laekun ise Põlvasse umbes ühe-kahe vahel. Jääge moodsaks!
Fotomeenutus sellest, kuidas me viimati Marta raadios otsesaadet tegime. Ei saa jätta märkimata, et "Martaga voodis" sai päris korralikuks hitiks. Oodake järge!
